Raudkaart ehk Peaingel Miikaeli Leegion

I vow to God I shall make Romania in the likeness of the holy sun in the sky.

Raudkaart, Peaingel Miikaeli Leegion, Kõik Kodumaa Eest – nende nimedega kutsusid ennast Rumeenia fašistid, võib-olla kõige fantastilisemad Euroopa fantaasiafašistidest. Nagu nimi võib reeta, oli tegemist religioosse taustaga liikumisega, täpsemalt seostasid nad ennast õigeusuga. Embleemiks oli neil kolmikrist või trellid – tähistamaks martüüriumi, milleks liikmed valmis olid. Liider Codreanu (teeb pildil suure pühendumusega oma asja, esiplaanil) doktriini järgi oli maine elu räpane ja vägivaldne poliitiline võitlus, millest vaimne rahvus lõpus kõrgemale tõuseb. Selget majanduspoliitilist programmi tal ei olnud, kuna “Rumeenia ei sure poliitiliste programmide vähesuse kätte, vaid meeste vähesuse kätte”. Tema sõda ei olnud sõda parema kõhutäie nimel, vaid rahvusliku taassünni nimel. Põhiline oli võitlus Rumeenia vaenlaste vastu, kelleks olid juudid, kes üritasid hävitada ühendust Rumeenia rahva ja Jumala vahel ning kellel ei olnud mingit seost Iisraeli rahvaga Piiblis, kohalikud poliitilised liidrid, keda nad lugesid korrumpeerunuks või kahjulikuks, kommunistid, rahvusvähemused ja muud säärased. Võitlus käis otseste vägivaldsete aktsioonide, pogrommide ja poliitmõrvade kaudu, mille järel teo toimepanija ennast enamasti ise üles andis. Ka langenud kamraade loeti endiselt rahvuskehasse kuuluvaiks, kelle kohaloleks võib maist maailma mõjutada. Parteirakukesed vandusid truudust ning allusid otseselt Codreanule, põhiväärtusteks olid üksteise aitamine, vaikus, distsipliin, haridus ja au. Põhiliseseks vormirõivastuseks olid rohelised mundrid, mis tähistasid uuenemist ja taassündi, aga Codreanu esines kohati ja rahvariietes või talaarides, et näidata oma rahvuslikku või religioosset meelestatust. Liikumisel oli järgijaid üsna massiivselt, ning ka üliõpilaste ja talupoegade seas enam, kui see mujal kombeks oli. Sellele aitas kaasa ka Rumeenia äärmuslik antisemitism.

Leegion keelati mitu korda ära, selle liikmed istusid korduvalt kohtu all ja vangis ning kapten Codreanu koos ülejäänud partei juhtkonnaga hukati paar aastat enne Teise Maailmasõja algust Rumeenia fašist-kuninga käsul, kes kartis selle mõjuvõimu. Kuningale lojaalsem Rahvuskristlik Kaitseliiga võttis üle palju Leegioni sümboolikast, lootes rahvast enda poole meelitada, kuid suurema eduta. Kuninglik diktatuur ei kestnud kaua. Leegioni mehed valitsesid Rumeeniat paar aastat ebakindlas koalitsioonis kindral Ion Antonescuga, kus mõlemad osapooled üritasid teisest lahti saada, ning Leegion langes ennem. Selle aja jooksul jõudis Rumeenia olla oma holokaustiga nii jõle ja keskaegne, et jälgijad Saksamaalt  pidid neid korrale kutsuma. Natsid, just nimelt.

Codreanust tehti kohe pärast surma isikukultuse märter-ikoon. Tema karisma ei jäänud märkamata ka teistel -  temast on soosivalt rääkinud Kolmanda tee ideoloog Julius Evola, ning neljakümnendatel ütles nooruke filosoof Emile Cioran Rumeenia raadios, et “Codreanu andis Rumeenia rahvale eesmärgi.”

Tänapäeval loeb ennast Leegioni järeltulijaks Rumeenia avaliku elu tegelane Gigi Becali. Ta on üles kutsunud Corneliu Codreanu kanoniseerimisele. Muude tema vägitegude hulka kuuluvad: sidemed Rumeenia allilmaga, jalgpalliklubi omamine, väide, et tema paneks homodest lahtisaamise rahvahääletusele, üritus avada Rumeenia miljonäride panka, reporterite ja mustanahaliste füüsiline ründamine ja soovitus naissoost poliitilisele vastasele, et too peaks oma pingutused pigem prostitutsiooni valdkonda suunama. Samuti valiti ta saja suurima rumeenlase hulka, kus ta saavutas kolmeteistkümnenda koha (temast eespool oli mitmeid kurje 20. sajandi diktaatoreid ja seesama Codreanu) ja Euroopa parlamenti, kuhu ta ei saa minna, sest politsei ei luba tal Rumeeniast lahkuda. Rumeenia poliitanalüütik on leidnud, et mõttetu on mõelda, nagu Becali oleks ohutu kloun.