J. Oleša “Ei ühtki päeva reata”, katke

Milline õnn see oli, kui sa esimese armumise aegu suvila ette lagendikule läksid ja nägid tütarlast äkki teise kleidiga – mitte sellega, millega olid harjunud teda nägema, vaid teise, uue, nähtavasti nüüdsama valmissaanud kleidiga. Tundub, et see oli sinine, kraeäärt, allserva ja varrukaotsi kaunistas punane pael. Armastatu ilmumine uues kleidis paisutas armastuse peaaegu südamekloppeni, peaaegu oigeni. Lausa kartsid talle lähemale minna, ja ka tema, endast vaimustatud, jäi seisma tumeda puu kõrvale, juuksekiharad eemaltki selgesti nähtavad. Meie vahel oli siiluke sügisest mättalist maad, kus lehed äkki niisama heast peast uperpallitama hakkasid.

(Vene keelest tõlkinud Maret Käbin.)

Marxism!

So modern! So awesome!

BG quote

Kui sa jamad minuga, siis sa jamad… sinuga!

kordamisküsimused

Mispärast öeldakse: hunn Attila?

Mida teeks Jossif Vissarionovitš Stalin?

peegeldus kui mateeria üldine omadus

materiaalsete süsteemide vastastikuse toime resultaadiks on vastastikune peegeldumine, mis esineb mehhaanilise deformatsioonina, aatomite, elektromagnetiliste jõudude ümberpaiknemisena, keemiliste muutustena, füsioloogiliste protsessidena, psüühika ja teadvusena. “…On loogiline oletada, et kogu mateerial on omadus, mis oma olemuselt on lähedane aistingule, nimelt peegeldamise omadus.” (V. I. Lenin, Teosed, 14 kd., lk 78) Peegeldus kui mateeria üldine omadus ei tähenda hoopiski, et kogu mateeria on hingestatud (nagu arvab hülosoism). Peegeldus on vastastikuse toime niisugune resultaat, mille puhul on fikseeritud see, mis kuulub peegeldatavale kehale. Ükskõik milline muutus mingis objektis ka tekiks, alati on sellel muutusel midagi ühist, ühismõõdulist originaaliks oleva objektiga.

A. Spirkin “Marksistliku filosoofia kursus”, 1964

THERE IS ALWAYS A PART OF YOU THAT IS REACTIONARY

PROGRESS IS THE FIGHT AGAINST REACTION

 

x-files

x-files oli teleseriaal armastusest. ega elu lähebki vahel nii, et see global alien conspiracy on veitse munane ja sellest ei tule lõpuks midagi välja, aga vähemalt olid mulder ja scully selles jamas koos. eks see koosveedetud aeg olegi kõige tähtsam.

quote

wow, kusjuures ma polegi märganud, et marxil olid jumala kojnid tütred

On’s üks blog ka midagi väärt?

Vastuseks B. Rohelennu postitusele “Minaismi pealetungist” Purpurmustas.

Enesekajastus on inimese suhtlemine iseenese ja maa-ilmaga. See, kas sellel on väärtust, on iseenesest seesama, mis see, et kas inimesel on väärtust, kas tema elul on väärtust. Selles on midagi meeldivat, et teise inimese igapäevased toimetused ja mured ja mõtted inimeste jaoks huvitavad tunduvad.  Tekitab lootust. Ma ei loe eriti blogisid, (ei tundu enamasti väga paeluv lugemismaterjal olema), ja ma ei ole kindel, et individualiseerumistrend on olemuslikult parim, aga seda arvan ma küll, et inimesel ja ta elul väärtus on.

Teine küsimuseasetus oli “kas inimese enesekujundus on kunst”. Üldiselt on nõnda, et see võib olla esteetiline, võib olla kunst, võib olla tähelepanuväärne. Minu arvates see koguni peaks olema. Mida see ei pea olema, on originaalne, midagi ei ole valesti sellega, kui sa teed endast kellegi teise väljamõeldud tüübi mõningate mugandustega. Kui see juba nii-ehk-teisiti juhtub, siis võib seda ka teadlikult teha.  Muidugi ei saa öelda, et iga inimene, või iga elu,  või kõik muusika, või kogu kunst oleks kunst. Kuid neil formaatidel on kunsti potentsiaal.

Blogiraamatute kunstiväärtus võib kaheldav olla, kuid  see ei tulene formaadist. Ainuke blogiraamat (või blogiainetel raamat?) mida mina lugema olen juhtunud, oli E. Petrone “Roheliseks kasvamine”. Kunstiks seda vaevalt et pidada saab, võib isegi olla, et see ei olnud niivõrd raamat, kuivõrd raamatukujuline, aga sellise esseedekogu või ülipika kolumnina rääkis ta iseendaa eest. Tutvustas tänapäeva inimest, kes on samas edukas ning hooliv ja tänapäevaa rohelist mõtlemist. Tekitas ka mõtteid, mis nende asjadega valesti on. Ei ütleks, et see oleks midagi, mille oleks pidanud kirjutamata jätma. Mõttetu on mõelda, et kõikides elu ilmingutes peaks kogu aeg kunsti taotlema. Kunsti võiks enam taotleda riigi valitsemises ja eraettevõtluses, aga seda ei pea iga hinna eest igal pool tegema. Mõned trükised on informatsioon või reklaam, ilma kunstita. Kohati juhtub, et taheti kunsti teha, aga tuli muudmoodi välja, kohati on vastupidi.

Blogiformaadi kui sellisega või blogikultuuriga ei ole midagi valesti. Heade blogide olemasolu on võimalikkuses, ilmsesti on mõni ka kusagil olemas. Samuti, kui inimene kirjutab piisavalt tihti, siis läheb ta selles paremaks, võib-olla õpib ta isegi paremini mõtlema. See on justkui selline isejeblav kirjaoskamatuse likvideerimise projekt. Tuleb silmas pidada, et blogikultuur on alles üsna noor, noorem, kui videomängud, noorem kui telesarjad, noorem kui ulme, fantaasia ja põnevus. See vajab paremaks saamiseks arengut. Halbasid raamatuid ilmub, loetakse ja kiidetakse ilmsesti igal aastal trükipressist peale ja varemgi. Kui vaenata blogiraamatuid, peaks vaenama ka memuaare, päevikuid ja autobiograafilist kirjandust. Ma arvan, et asjatu on karta, et blogikirjandus sööb kogu ülejäänud kirjanduse ära, või et 3D tsirkus sööb kogu ülejäänud kino ära. See on üks jatsu, rocknrolli ja disko vihkamine mumeelest. On olnud realism, kus inimestel on nende heade kõrval ka väikesed vead ja kujutatakse vaesust, meil on olnud ka naturalism, kus inimesed on rõhutatult räpased ja vulgaarsed ja kujutatakse nende mõttemaailma jõledust.

Kui me ei taha emotsioonidest laetud kirjandust, siis peaksime eelkõige vaenama neetud luuletusi. Luuletus on pahatihti parim viis liiga isiklikuks minna, niiviisi, et piinlik hakkab, sest inimese armetus on liiga suurelt ja vahetult otse peo peal.

Kultuuri hülgamine vahetute elamuste kasuks on iseenesest intrigeeriv idee. Elad seda elu, selle asemel, et sellest lugeda või kirjutada. Kuid see võtab inimeselt ära jagamise funktsiooni, taasesitamise mesilasetantsu. Ega inimene ei ole ainult nautleja, ta tahab, et kõik maailm teaks, kuidas kuskil haises või kui palju süüa teises kohas oli.

On hea, kui kunstis on tuttavlikkust, on hea, kui kunstis on midagi uut. Kui seal on ainult tuttavlik, siis see on, ütleme, igav. Kui see on täiesti ennneolematu ja koosneb enneolematutest elementidest, siis on sellega suhestumine väga keeruline. Ma arvan ka, et seda ei ole inimlikult võimalik teha. Ma kuulsin kunagi ühte lugu ühest kunstnikust, kelle nime ma ei mäleta, kes ütles, et oma kunsti tuleb teha nii, et seal on midagi lastele, midagi tavalisele inimesele ja midagi kunstikriitikule. Mulle meeldib see valem. Iseenesest ei ole midagi valesti ka sellega, kui sa kirjutad väga häid raamatuid kuuele lähemale inimesele, eliitgrupile, kes suudab seda nautida, aga siis ei tasu olla morn, kui laiem üldsus neid omaks ei võta.

Lugesin just Elu24-st Chris Kala raamatukatkendit. Ma ei ole midagi sellelaadset kunagi varem näinud. Kuid tundub, et see räägib mingite inimestega. Ma arvan, et see väärib võrdseid võimalusi. See on see, kuidas demokraatiat tehakse. Igaühel peaks olema võimalik raamatuid välja anda. Mõttetu on ülevaltpoolt head maitset dikteerida üritada, sellest tuleks ainult nõukogudemaa välja. Selline, kus inimestele öeldakse, et kommunismi peaks tegema, sest see on hea, aga tegelikult inimesed ei viitsi kommunismi teha, sest see tundub igav.

Teine variant on muidugi inimeste labasuse ja halva maitse peale liiga närvi minna. Üritada selle suhtes midagi ette võtta. Rünnata populaarsemaid ööklubisid väetistest tehtud pommidega ja kui leheveergudele ilmub mõni uus Baari-Paavo või Iglesiase-Anetti inkarnatsioon, siis nii pseudokuulsus kui teda promonud ajakirjanik vaeseomaks peksta. Maitsetu elu ei ole inimväärne elu ja maitsetuse promomine on kuritegu. Ideaalis kulmineeruks see korraldusega, kus kirjanikel on pagunite peal väikesed raamatud ja nad jälgivad valvsa pilguga, et inimesed nende raamatuid loeksid. Sest kultuur õilistab.

Ma tahaksin lugeda väga vana inimese blogi, kes kirjutab oma igapäevastest vaevustest ja sinna vahele mälestusi. Sellest, kuidas on vana olla. Avameelselt. ma tahaksin lugeda kurjategija blogi, kes käib kuritegevustel, kuni jääb vahele ja läheb vangi ja siis kirjutab vangist. Ma tahasin lugeda täiesti väljamõeldud tegelase blogi. Ma tahaksin lugeda blogi, kus tüüp kompresseerib iga oma päeva haikusse. Ja sellist blogi, kus inimene kujutab ennast rõhutatult kangelasliku või antikangelaslikuna.

Sirp

26. veebruari Sirp sattus kätte. Sirp on tähelepanuväärne selle poolest, et seal on ka vähem vasakpoolsematel aegadel üsna vasakpoolset juttu kirjutatud. Tolles numbris kirjutas Kaarel Tarand sellest, kuidas Euroopa Liidu gallupite alusel vaatab meie kodanik tulevikku üldiselt lootusrikka pilguga ja on üldiselt nõus maksude tõstmisega, et riigikeha saaks oma riigikeha asju efektiivsemalt teha, märkides samas, et ikka veel levib laialt arusaam, et majanduskasv ravib vaesust. See oli normaalne artikkel ja kutsus üles tõsisemat sorti sotsiaaldemokraatiaga tegelema.

Selle all oli üks teine kena artikkel, mis teatas meile, et vaesus on normaalne nähtus ja õpetab inimesi optimaalsete vahenditega hakkama saama ja taunis kapitalistlikku luksuse ja raiskamise maailma. Ja selle juures oli nunnu allegooria loomariigist, kus oli jälgitud ahvikolooniat, kes sõid miskeid mugulaid, ja üks väike pärdik õppis oma mugulat pesema, et muld hamba all ei krigiseks. Ta ema õppis selle tema käest ära, ja seejärel õppisid selle ära teised ahvid, ja viimaks oskas terve koloonia oma kartuleid pesta, peale kolmeteistkümne isendi, kelleks olid eranditult vanad, alfasemad isased. Nad ei pannud tähele, millega väiksemad vennad tegelevad.

Ma arvan, et sa peaksid Sirbi endale tellima. Niimoodi oleks normaalsem. Enamus ülejäänud numbrist rääkis Rakvere teatrist, aga leidus ka tutvustusi uutest euroopa filmidest ja muud sellist.

Muudes paari nädala vanustes ajalehtedes paistis silma reservkolonelleitnant ja ulmekirjanik Leo Kunnas, kes võitles eripensionite kaotamise vastu ja tüüp, kelle nime ma ei mäleta, leidis, et president on valitsustruu munajoodik. I like the media of today a whole lot better than a few years ago.