Kent – 2000

11/14/2009

See on Kenti albumiväline singel “2000”, mis on tehtud Rootsi kodutuist rääkiva telesarja “Hemlös” algustiitrite jaoks, ning mida müüdi oksjonil ainult sada koopiat, mille raha läks Rootsi kodutute heaks. See võib olla Kenti kõige eksperimentaalsem lugu. Te ju teate küll, et mulle meeldib, kui kuskil midagi imelikku käimas on, eriti veel, kui see on hästi tehtud. Ma oleksin siia ka tõlke pannud, kuna ma leian, et see oleks üliarmas lugu ja tõlget koos näha, kuid ma ei leidnud säärast. Kui te leiate või suudate teha, siis oleks see muidugi teretulnud. Selle asemel leidsin ma random triviat. Here goes:

Nime “Kent” soovitas Joakimile Joakimi vend Adam Berg.

Enjoy!

18297

I vow to God I shall make Romania in the likeness of the holy sun in the sky.

Raudkaart, Peaingel Miikaeli Leegion, Kõik Kodumaa Eest – nende nimedega kutsusid ennast Rumeenia fašistid, võib-olla kõige fantastilisemad Euroopa fantaasiafašistidest. Nagu nimi võib reeta, oli tegemist religioosse taustaga liikumisega, täpsemalt seostasid nad ennast õigeusuga. Embleemiks oli neil kolmikrist või trellid – tähistamaks martüüriumi, milleks liikmed valmis olid. Liider Codreanu (teeb pildil suure pühendumusega oma asja, esiplaanil) doktriini järgi oli maine elu räpane ja vägivaldne poliitiline võitlus, millest vaimne rahvus lõpus kõrgemale tõuseb. Selget majanduspoliitilist programmi tal ei olnud, kuna “Rumeenia ei sure poliitiliste programmide vähesuse kätte, vaid meeste vähesuse kätte”. Tema sõda ei olnud sõda parema kõhutäie nimel, vaid rahvusliku taassünni nimel. Põhiline oli võitlus Rumeenia vaenlaste vastu, kelleks olid juudid, kes üritasid hävitada ühendust Rumeenia rahva ja Jumala vahel ning kellel ei olnud mingit seost Iisraeli rahvaga Piiblis, kohalikud poliitilised liidrid, keda nad lugesid korrumpeerunuks või kahjulikuks, kommunistid, rahvusvähemused ja muud säärased. Võitlus käis otseste vägivaldsete aktsioonide, pogrommide ja poliitmõrvade kaudu, mille järel teo toimepanija ennast enamasti ise üles andis. Ka langenud kamraade loeti endiselt rahvuskehasse kuuluvaiks, kelle kohaloleks võib maist maailma mõjutada. Parteirakukesed vandusid truudust ning allusid otseselt Codreanule, põhiväärtusteks olid üksteise aitamine, vaikus, distsipliin, haridus ja au. Põhiliseseks vormirõivastuseks olid rohelised mundrid, mis tähistasid uuenemist ja taassündi, aga Codreanu esines kohati ja rahvariietes või talaarides, et näidata oma rahvuslikku või religioosset meelestatust. Liikumisel oli järgijaid üsna massiivselt, ning ka üliõpilaste ja talupoegade seas enam, kui see mujal kombeks oli. Sellele aitas kaasa ka Rumeenia äärmuslik antisemitism.

Leegion keelati mitu korda ära, selle liikmed istusid korduvalt kohtu all ja vangis ning kapten Codreanu koos ülejäänud partei juhtkonnaga hukati paar aastat enne Teise Maailmasõja algust Rumeenia fašist-kuninga käsul, kes kartis selle mõjuvõimu. Kuningale lojaalsem Rahvuskristlik Kaitseliiga võttis üle palju Leegioni sümboolikast, lootes rahvast enda poole meelitada, kuid suurema eduta. Kuninglik diktatuur ei kestnud kaua. Leegioni mehed valitsesid Rumeeniat paar aastat ebakindlas koalitsioonis kindral Ion Antonescuga, kus mõlemad osapooled üritasid teisest lahti saada, ning Leegion langes ennem. Selle aja jooksul jõudis Rumeenia olla oma holokaustiga nii jõle ja keskaegne, et jälgijad Saksamaalt  pidid neid korrale kutsuma. Natsid, just nimelt.

Codreanust tehti kohe pärast surma isikukultuse märter-ikoon. Tema karisma ei jäänud märkamata ka teistel –  temast on soosivalt rääkinud Kolmanda tee ideoloog Julius Evola, ning neljakümnendatel ütles nooruke filosoof Emile Cioran Rumeenia raadios, et “Codreanu andis Rumeenia rahvale eesmärgi.”

Tänapäeval loeb ennast Leegioni järeltulijaks Rumeenia avaliku elu tegelane Gigi Becali. Ta on üles kutsunud Corneliu Codreanu kanoniseerimisele. Muude tema vägitegude hulka kuuluvad: sidemed Rumeenia allilmaga, jalgpalliklubi omamine, väide, et tema paneks homodest lahtisaamise rahvahääletusele, üritus avada Rumeenia miljonäride panka, reporterite ja mustanahaliste füüsiline ründamine ja soovitus naissoost poliitilisele vastasele, et too peaks oma pingutused pigem prostitutsiooni valdkonda suunama. Samuti valiti ta saja suurima rumeenlase hulka, kus ta saavutas kolmeteistkümnenda koha (temast eespool oli mitmeid kurje 20. sajandi diktaatoreid ja seesama Codreanu) ja Euroopa parlamenti, kuhu ta ei saa minna, sest politsei ei luba tal Rumeeniast lahkuda. Rumeenia poliitanalüütik on leidnud, et mõttetu on mõelda, nagu Becali oleks ohutu kloun.


Raudteefoto

11/12/2009

0015_G.sized

Raudtee on oluline: transiidis, sõjanduses, reisijateveos, tööhõives. Eri riikides võib kohata eri laiusega rööpavahesid. Kohtab nii puuliipreid, kui ka vististi betoonist valatud liipreid. Viimastel aegadel on mingid sihtasutused andnud raha raudteeteadlikkuse tõstmiseks, millega kaasnevad reklaamid, mis manitsevad sind mitte rongi alla jääma, mitte raudteel matkama ega palli mängima (mis kumbki ei ole tegelikult väga mugav asi, mida teha). Viimane on kummaline, kuna ma ei teadnud, et inimesed epideemiliselt palju rongi alla jäävad. Lilleküla kandis on raudteele isegi traataed ümber ehitatud. Mööda raudteed minemine on hea mõte ainult siis, kui sa muud teed ei tea, kuna see läheb enamasti ainult ühes suunas ja jõuab kindlasti kohale. Liiprivahed on kavalalt paigutatud niimoodi, et ühe liipri vahe on hariliku inimsammu jaoks liiga lühike, kahe liipri vahe liiga pikk. Kui ma olin noor, siis ma läksin ükskord jala Balti jaamast Nõmmele. Isale külla. Rongini oli üle poole tunni aega, ja noor inimene on seikleja ning avastaja. See võttis terve päeva ja kohale jõudes avastasin ma, et isa pole kodus. Sõitsin bussiga tagasi. It was a day well spent in general.

Raudteede lähedal olen ma elanud suure enamiku oma elust – Balti jaam, Lilleküla jaam, taas Balti jaam, Kalamaja/Pelgulinna kanti jääv ümberlaadimisjaam, Pääsküla jaam, taas Lilleküla jaam. Öösiti on ronge kuulda, sest ülejäänud ümbrus on vaiksem. Suured asjad liiguvad vajalikes suundades määratud plaani alusel.

Paljud fotokaameraga inimesed on kahtlemata märganud, et raudteede kohal ning ümber ripendavad metallkonstruktsioonid näevad ägedad ning tüüned välja. Antud foto tegi Madli, keda kutsutakse ka Muffikuks, ta on teinud meile palju häid pilte, kuid enam ta neid ei tee, sellepärast, et maailm ei tundnud teda ära, või mingil muul põhjusel. Siin on link asjadele, mida ta on vististi ise paremaks pidanud. Praegu suunab ta oma loomingulised püüdlused basskitarrimängule. Ma ei tea, kuidas tal sellega läheb.

B. Traven

11/10/2009

424px-B_Traven_cropB. Traven oli revolutsiooniline 20. sajandi kirjanik. Revolutsiooniline mitte selles mõttes, nagu uus pesupulber on revolutsiooniline, et ta oleks mõelnud välja mingi uue ja ägeda viisi asjade kirjutamiseks, vaid selles suhtes, et ta oli riigi ja valitsuse vastu üldiselt. Teadmata põhjustel varjas ta oma identiteeti, vahetas nimesid ja kadus pidevalt silmapiirilt, nii et päris korralikku, kokku hoidvat elulugu ei osata tema kohta siiamaani rääkida. Ei ole teada, kas tema puhul on tegemist sakslase, skandinaavlase või ameeriklasega. Temaga seostatud nimede hulka kuuluvad Traven Torsven, Hal Croves ja Ret Marut. Ta elas suure osa oma elust Mehhikos ja tundis kaasa mehhiko indiaanlaste ekspluateerimisele kapitalistide poolt.

Eesti keeles on temalt ilmunud XX sajandi romaani sarjas “Puuvillanoppijad” ja “Surmalaev” ja Loomingu Raamatukogus “Bandiitide arst”. On võimalik, et veel midagi on ilmunud, mina ei ole senini leidnud. Raamatute narraator on enamasti vaene mees varanduse ja sidemeteta, kes üritab kuidagi läbi saada, tehes juhutöid või elades ei millestki, kuid keda sotsiaalsed olud sunnivad edasi minema. Palju mahlakaid olustikukirjeldusi maailmasõdadevaheliselt ajast, samas ei lähe kordagi ilutsevaks ega vesiseks ära. Suur ühisosa muugi soojamaakirjandusega, kus elu läheb ning suured asjad juhtuvad ilma erilise dramaatikata. “Surmalaev” räägib katlakütjatest laeval, mis on määratud hukkuma, et laevaomanik kindlustusest raha saaks. Laeva pealt mehed maha minna ei saa, sest neil ei ole dokumente, neid saab ainult sadamast mõne muu laeva peale panna, keegi ei taha neid. Mulle meeldib rohkem kui Zola. Rohkem realismist tehtud kuidagi. Cezanne’i elulugu ju ikkagi rääkis, et ta oli üks kohutav kodanlane ja passis oma avaras majas koos paksude salongitegelinskitega, olles ise samuti paks. Ei saa üle sellest eelarvamusest, ei ole kuidagi veenev värk. Võimalik, et mul on Prantsusmaaga mingi isiklik issue. Maal olles tuli ETV pealt mingi jõuludega seotud prantsuse telesari, kus oli ilmselgelt kujutatud klassivastuolu ja üks kodanlasevõsu oli omaks võtnud sotsialistlikud vaated ja endale tulihingelise marksistist noormehe leidnud – ja ma ei viitsinud seda vaadata. Tundus nagu igavapoolne kostüümidraama. Mitte, et ma ei hindaks prantsuse inimeste suurt panust maailma ajalukku, aga see kultuur, mida see paik kiirgab, tekitab eelarvamusi. Maybe it’s because of the overexploited historic background. Klassivahe näeb veits välja nagu jõle postkaardike.

Mingit head romaani Suurest Prantsuse Revolutsioonist tahaks lugeda.

Vaadake nüüd. See on väga ilus laul. Parem, kui stuudioversioon. Beth Gibbons on seal videos samuti väga ilus. Samuti pööraksin ma tähelepanu tema äärmiselt maitsekale lavakostüümile. Ma tahaksin selliseid asju rohkem näha, tänaval ja maailmas üldse, vaata, kui nauditavalt vähe seal rindu ja liblikaid ja neete ja värvilist müra on. Lavaline liikumine on samuti muljetavaldav. Nagu ütles Youtube’i kommentaator sama video halvemakvaliteedilise versiooni all: “oh my god, this is so so so good, i cant believe i’m watching this!” (Sealt kommentaariumist leiab ülepea hindamatuid asju ning see on rahva tõeline hääl. Parematest tuleb veel meelde Verve’i “Bittersweet Symphony” all olev “omg richard ashcroft is so hot i don’t know what to do” ja Daft Punki laivi alt “wtf pyramid where did this come from?” Samuti arutleti sellesama Gibbonsi video all SARSi ja Joeli raamatu ettekuulutuste üle Vanast Testamendist.)

Antud loo antud esituse leiab põhimõtteliselt ka mingilt asjalt, mille nimi on “Trip-hop reconstructions”, ja mis sisaldab suurel hulgal kahtlase väärtusega Portisheadi materjali.

En-joy!

Tegemist on internatsionaalse projektiga, kus inimesed saavad oma katusealuse välja pimpida/reisida, kohtudes toredate inimestega, käies välja vähem raha nõmeda hostelitoa eest. Prjoekti kasulikkust on raske sõnades väljendada, see soodustab kultuuridevahelist lõimumist, tekitab üldiselt häid emotsioone, aitab sul praktiseerida võõrkeeli ja teeb üldiselt hingele hea. Hea on projekti raames meeles pidada üldist viisakust, lugeda läbi teise inimese profiil, täita korralikult ära omaenese profiil, märkides ära, kas sa oled vege, kas sinu juures sees suitsu saab teha, kas sulle meeldib juua või baarides käia, mis muusikat sa kuulad ja kas sa viitsid välismaalasele näidata kodumaa põnevamaid nurgakesi. Samuti on sinu kodu ikka veel sinu kodu, nii et sa saad määrata, mitu ööd sinu juures olla saab, ja kui sulle kirjutab Pabolo, kellel on juba profiilis kirjas, et ta tahab keppi, siis sa võid talle öelda, et sa ei saa talle ulualust võimaldada. Samal ajal, mõni teine leiab kindlasti, et Pabolo on normaalne mees ja et ta otsib talle hea meelega keppi. Kui sa oled ise kuhugi rändamas, siis on generaalplaanis hea mõte saata oma requestid mitmele inimesele, kuna igal projektiga seotul ei pruugi alati olla aega ega võimalusi ja nad ei pruugi ka interneti taga kogu aeg olla. Link
Allakirjutanu on projektiga tegelenud üle aasta, ulualust pakkunud veits üle kümnele väljamaalasele ja ise ööbinud vist kuue-seitsme juures, kellest täiesti normaalseid tüüpe on olnud enamjagu, väga lahedaid paar tükki ja ainult üks täiesti nõme (kelle juurde me sattusime põhiliselt oma hüpliku ja planeerimatu reisimisstiili tõttu).
Ja tuletan veel korra meelde, et osavõtt on vastutus, aga projekt on üldiselt meeldiv ning kasulik ja aitab aega veeta ning sotsialiseeruda ja sa saad rääkida inimestega erinevatest maadest, poliitikast, toidust ja inimestevahelistest suhetest ja igav ei ole.
Thought you guys might want to know.

Mina ja vanaema

11/08/2009

luigadSellel pildil võime me näha mind ja mu vanaema maal, seal, kus vanaema elab, maja ees trepilavatsil suitsu-kohvi tegemas. All vasakul näeme me taksikoera jõehobuselga ja ümberringi on näha suures koguses õunu, mida saab süüa niisama ning lisada toitudele. Pildi võttis üles ema Muudlum.

Vanaema ise on vana puritaan ja kommunist, kes jäi oma ideedele truuks ka pärast seda, kui pidu laiali saadeti. Tema elu juhtivaks ideeks on olnud “palju rasket tööd”. Ta õpetas noortekoloonias pahategelikke lapsi ja hävitas oma maamaja krundilt kõik puud, mille nägu talle ei meeldinud, ning lõpetuseks leiab ta, et oleks pidanud rohkem tööd tegema ja palju tööd on veel teha. Pärast aastatepikkust mõtiskelu leian ma, et vanaema on suhteliselt kõva. Ma helistasin talle eile ja soovisin häid pühi.

oleshaJuri Oleša “Kolm Paksu” on mitmeti tähelepanuväärne lasteraamat. See räägib sotsialistlikust revolutsioonist väljamõeldud maailmas, mida valitsevad konkreetselt oligarhid, kaevanduste omanikud. Taustauuring kinnitas, et autor on rahvusvaheliselt tunnustatud nõukogude kirjanik, kelle autorlust pakutakse ka väljendile “kinjanik on inimhingede insener”. Kui ma oleksin suutnud oma ema Loomingu Raamatukogude hulgast välja tirida veel kaks tema raamatut, siis oleks ma saanud teha suurema postituse vist pea et kogu tema avaldatud loomingust, aga seda ei juhtunud, Loomingu Raamatukogusid oli hästi palju ning igaühe peal neist oli mõni kirjanik, kes vaatas mind tõsise ja uuriva pilguga, ning paljusid neist oli mitu tükki. “Kolm Paksu” on antud kirjaniku ainus lasteraamat, ja tekitab tunde, et selliseid üleriigilisi kampaaniaid, kus päris kirjanikud kirjutavad lasteraamatuid, tuleks teha rohkem. Ma ei ole eriti kursis, kuid mul on tunne, et tänapäevase lastekirjanduse skenega saaks paremini olla ja et see kipub kohati kergelt maotu ning hambutu olema ja lapsi alahindama.

“Kolm Paksu” ei alahinda lapsi. Selle esimeses peatükis otsib hajameelse professori arhetüüp laibakuhjast oma prille pärast seda, kui kaardiväelased on pahameelt avaldava rahva pihta tulistanud, tee seda tänapäeva lastekirjanduses! Samuti sisaldab see päriselt meeldejäävaid ja dünaamilisi olustiku- ja kohakirjeldusi ja ilmekat pildikeelt nagu Marsi väljak, mille kohal ripub majade külge kinnitatud trossidega suur punane lamp. Akrobaat Tibullus põgeneb kaardiväelaste eest, ronib mööda trossi, ohvitser tahab tema pihta tulistada, üks sõduritest laseb ohvitseri maha ja karjub “Elagu rahvas!”, Tibullus kustutab lambi, jättes väljaku pimedusse ja kaob. Tibullus on relvasepp Prospero kõrval üks revolutsiooni kahest peamehest, he’s the tricky one. Revolutsionäärid on siiski raamatu kõrvaltegelased, peategelasteks on lapsed ja hajameelne professor.  Setting on low magitech/horror.

Raamatus on ka väga kaunid illustratsioonid, kuid kaanepilt ei kannata suuremat kriitikat, nagu seda tihtipeale juhtub, seetõttu ei pannud ma seda siia ka üles.

Raamatule on eestikeelses netimeedias kirjutatud veel üks revüü, kjus seda käsitleti koos mitme teise vana lasteraamatuga ja läbi jäöi kumama väljavabandamine, ja arvamine, et ega need raamatud ikka tegelikult ei saa last kommunistiks ajupesta, et laps ei näe seal klassivõitlust, vaid võitlust hea ja kurja vahel, mis on muidugi järjekordne laste alahindamine. Raamatud võivad, kuid ei pruugi sind mingile teele suunata, just nagu “Egeri tähtede” lugemine võib, kuid ei pea sind türklasi vihkama panema.

Samuti on “Kolm paksu” olnud vene koolides kuuenda klassi soovitusliku kirjanduse hulgas. Hea, et mõned veel õigeid väärtusi au sees hoiavad, seal oli ülepea märgata suurt kaalu nende oma kirjandusele – täpselt nii, nagu peakski olema.

Raamatut on võimalik leida antikvariaatidest ning traditsiooniga kodudest, nagu ikka, kui sul kirjastus peaks olema, lase uuesti välja ja lase kellelgi uus kaanepilt teha, inglisekeelse väljaande oma oli suhteliselt mõistlik.

Postitus läheb üles ka Za-Umi.

Head oktoobripüha kõigile!

Luuletaja.

11/06/2009

suur luuletaja

Suvi 06, tindipliiats.

“Ei ole niimoodi, et puberteet on läbi, noor mees, siit annab veel tublisti välja venitada,” ütles elu ja läkitas mu kiire, hästi sihitud jalahoobiga noorusesse tagasi, andes ühtlasi tagasi ka mingi annuse lapsepõlve loometiibadest. Palju tuli välja sest peast ning vähe läks sinna sisse. Those were the good-old times, the all-or-nothing times. Tervitus kõigile neile, kes tollal olemas olid.

Also, mu emale meeldib see pilt.

kotkas.svg

Kasahstan. See on see koht, kus Lenin oli, siis, kui raamatud ütlevad, et ta Soomes oli, just ennem revolutsiooni. Talle meeldis seal üliväga, ta ratsutas kaameli seljas, keda ta oma poliitilise oponendi nimega nimetas, ta leidis, et sellele kohale panevad nad nimeks Kasahhi SSR ja et sellest saab üleliidulise, ning seejärel ka ülemaailmse tähtsusega kuurortvabariik. Nime koha pealt tabas Lenin märki, kuurortvabariiki sellest ei saanud, paks Hrustšov üritas seal ebaõnnestunult suuremastaabilise põllundusega tegeleda ja sinna rajati kosmodroom ja tuumapolügon. Samuti viidi sinna Stalini rongiga inimeste kaugele sõidutamise programmi raames palju inimesi. Stalinil oli ka sümpaatse nimega riigiorgan NARKOMNATS ehk Rahvuste Rahvakomissariaat (aladivisjonidega Evkom juutide jaoks, Muskom moslemite jaoks ja Belnatskom Valgevene jaoks), mille üheks ülesandeks oli emakeelte kaitsmise ja inimeste võrdsuse tagamise kõrval ka Kesk-Aasia suhteliselt lähedaste kultuuride vahel pingete tekitamine, et need ei sulanduks kokku ühiseks Turkestani piirkonnaks, kuna see oleks olnud Liidu jaoks liiga haigelt suur ja ohtlik moodustis. The operation has been a success.

Aga see lipp, alguses nad said sellega halvemini, tehes mustri punase, mis riivas kohutavalt silma, aga nad said sellest imekombel aru ja muutsid selle ära. Ja nad peaksid tegema selle lipu motiividega spordidresse ja müüma neid inimestele, kellele meeldib ilusaid spordidresse kanda.