See kõik sai alguse sellest, kui ma L. Rostovile “proletaryan” ütlesin. Pärast seda pidin ma talle pildimaterjali vajal näitama, kuidas natsionalismi ja kommunismi päris elus segatakse. Ja seejäral jõudsin ma natsionaalbolševike leheküljele, kus oli üsna muljetavaldav kunstinurk, mis viljeles paljusid erinevaid stiile. Neil tüüpidel on silma eepilisuse peale. Sealt võib leida ka kogutud totaalsete riikide postreid. Kõva värk, ühesünaga, kõva, impressive, ei oleks osanud arvata. Kui venelaseks hakkan, lähen tšekin need tüübid järgi.

See vaadake ka kindlasti järgi. Aleksei Beljajev-Gintovt näitab oma lemmiktüüpe seerias “Raudne sajand”. Seal on Evola, Codreanu, Stalin ja kirjanik Aleksandr Blok. Ja ajatolla Homeini. Pidu!

Et veel vaadata, kliki rea all nuppu “nazad” ja saad kunstigalerii üldmenüüsse.

Tänase päeva loen käesolevaga kordaläinuks. Vaatasin õhtul ka Šuriku seiklusi. Need olid samuti kõvad.

Disclaimer: This is, what I mean, when I say: not Za/Um-worthy material.

See Mihkel Raua raamat tuli juba mõnda aega tagasi. Mina teda ei kutsunud, aga ta tuli ikkagi, ning ma lugesin teda. Mõni asi kohe on selline, et teda on kõik kohad täis, nagu Coelho mingil ajal, Eurovisioon, kohaliku tähtsusega poliitilised sündmused ja muu säärani halvastivälditav meedia.

Üsna õnnetu raamat oli. Ei saaks öelda, et hästi kirjutatud. Või, et need oleksid olnud ühed kõige paremad kaheksakümnendad, mis kellelgi olnud on. Või et Mihkel Raud mingi eriti äge tüüp oleks olnud, või et ta oleks hänginud kõige lahedamate tüüpidega, kes kaheksakümnendatel ringi liikusid. Jätab mulje, nagu oleks tegemist olnud ühe õige viletsa ning moraalitu ajaga, ning autor ise ei suhtu sellesse kõigesse samuti väga positiivselt. On märgata, et Raual on maailmaga mingi selgemalt sõnastamata probleem ning et teda vaevavad mitmed kompleksid ning obsessioon suhuvõtmisega. Raamatus on kaks otseselt naljakat kohta, kus naljakad joodikud teevad naljakaid asju. Ropendamine ei olnud väga leidlik ning kaklemist ja keppimist ei olnud teps mitte nii palju, kui oleks oodanud.

Samas ei saa öelda, et seda raamatut ei oleks pidanud kirjutama. Kahtlemata pidi selle kirjutama. See müüs mingi 30000 koopiat. See on suht palju. Selliseid raamatuid peaks kirjutama rohkem. See on nagu kollase ajakirjanduse suurvorm. Inimesed peaksid haarama sellest kinni ja kirjutama veel kaheksakümnendate mälestusi, sellest, kuidas joodi ning impeerium oli varemeis, või kuidas oli Baikali-Amuuri magistraali ehitada, või üheksakümnendatest, kuidas tehti firmat ja lasti metsas inimesi maha. Inimesed ei hoia kriisiajal meelelahutuse pealt kokku. Vaadake, kuidas sinimehikeste film raha kokku toob. Ja kahtlemata aitaks selline asi peale selle, et vanad kulturnikud või avaliku elu kõrvaltegelased või ka täiesti suvalised inimesed, kes leiavad, et neil on vägevaid mälestusi (sest neil tihtipeale ju on) saavad oma mälestused vedelaks lasta, ka rikastada kultuuripärandit või tegeleda muu sellise tarblise asjaga.

Ega selle kohta väga palju rohkem ei olegi öelda. Mihkel Raud võiks sellele järje kirjutada. See räägiks sellest, kuidas ta üheksakümnendatel tilkagi ei joonud ja Seitset Vaprat tegi. Mis, tuleb tunnistada, oli elukõva saade ning ei oleks pidanud ära lõppema.

I made it myself.

Mingi vahe ma täitsa ajasin seda interneti pealt taga, mõeldes, et see on mingi klassikalise pala pealt ripitud, kuna mingit hüva klassikalist oleks ju ikka vaja. Tuleb välja, et ei olnud, et hoopiski üks kiilas mees nimega Paul Romero teeb neid asju, ning et ta on pea et kõigile Heerostele saundträki teinud, ja paljudele muudele asjadele kah veel. Internet teatab ka, et kunagi oli plaanis parematest Heerose saundidest sümfoonia komponeerida, mille nimi oleks olnud “Heroes”, aga tundub, et see jäi ära või lükkus edasi.

Võite soovitada ka mõnda kena turn-based mängu, mis ei oleks Heerose või Civ-i seeriast ja mida saaks hotseatis mängida. Või mingit klassikalist muusikat. Või midagi.

Enjoy.

Torso

01/27/2010

Tere tulemast M. Luiga vabatahtliku stiilialase nõustamise nurka. Siin annan ma parimat, 100% kontrollitud stiilialast nõu, mis seisab uhkelt eraldi korporatsioonide huvidest ega otsi majanduslikku kasu. Tähelepanelik lugeja on leidnud stiilisoovitusi ka minu varasematest postitustest. Mees tulirelva ja kirkaga on lausa ELUstiilinõuanne.

Tänase posti fookuses on paljastatud ülakeha ehk torso, mis on mõistlik asi, millega vastaval aastaajal, koduses atmosfääris või peol ringi käia. Torso juurde soovitan ma kanda eranditult pikki pükse, muul puhul on kerge saavutada keskealise joodiku või üheksakümnendate “mugavate riiete mehe” look-i. Tasub ka tähele panna, mismoodi mul ei ole hundihambaid kaelas ega käevõrusid ega tätoveeringuid ega mingit muud imelikku värki käimas, sest need on kahtlased pitsitavad asjad ja jäävad igale poole kinni, kui puu otsas ronida, kella sisse läheb vesi, nõmedad valged randid jäävad ja ülepea on vähem, kui stiilne. Siinkohas on märgusõnaks naturaalsus. Tätoveeringutega on võimalik teha ka üksikuid häid asju, kuid enamasti on tegu siiski ebaõnnestumistega ja normaalse käsivarre asemel on sul käsivars nõmeda pildiga. Vaata ka, kuidas Neubauteni meestel ühelgi tätoveeringuid ei ole.

Vaata ka: teetöölised, venelane. Kui sa käid seltskonnaga tänaval ja rohkem kui üks kannab oma torsot, olete te automaatselt kõik venelased. Kes kahtleks nende eheduses?

Ja well, oma vägeva fassongi saavutasin ma harjaga pärast meres käimist. Merevesi on quite awesome.

Väikeses tassis on muideks kohv.

EN-joy!

Tarbisin toodet audiobooki vormis, mille ma Arksi käest sain, media information ütleb, et see on kogumikult “Voices in the Dark”, sisse loetud aastal 2005, kestis oma pool tundi.

Häälenäitleja ahmis kohati ebaprofessionaalselt õhku ning oli ebameeldiva hääle ja maneeridega, tekst oli tavapärane igavavõitu angloameerika õudus, kus oli liiga palju omadussõnu.  Plot oli ettearvatav: tegemist oli närvidelekäiva aadlikuperekonnaga, millel lasus hirmus needus (nad surid kõik varakult) Tüübi esivanem oli libasurnu, kes tappis oma järeltulijaid eluea pikendamise eesmärgil. Üldiselt oli tegemist ebaõnnestumisega.

Teos ei ole söe kaevamise seisukohalt eriti oluline ning kaevab minimaalselt sütt.

En-joy!

ZA-UM on aastavanune. Postitusi on mõnusalt palju. Kokkuvõtteid võivad kolleegid teha. Luiga sai Jüri käest oma lõbusate piltide folderi tagasi (selle nimi on “miks”) ja sealt saab tulema nii mõnigi tuleviku postitus. Kokku koguti see Rännaku puiestee kuldsetel aegadel.

See konkreetne on üks Nikaraagua skulptuur, mis tähistab mingit nende sõjalist võitu ameeriklaste üle, kes üritasid seal midagi nikerdada. See on kõva.

siin passib kangelane hommikul arvutis ning on tige. ja selle pildiga võitleme me inimkeha demoniseerimise ja seksualiseerimise vastu, ogens?

Vaat niimoodi. Vanaemal oli sünnipäev tulekul. Viisime vanaemale sünge olemisega pildi tema enese aiast; talle meeldis see. Vanaema aga oli vahepeal meisterdanud villasest lõngast sokke ning kindaid, mis on äärmiselt meeldiv nähtus ja kulub hästi marjaks (kui mõni lingvista siiakanti juhtub, siis ta võib seletada, kust tuleb ning miks öeldakse “kulub marjaks”). Samuti sai sõjasaagiks ühe vana oliivikarva kampsuni, mille ma kunagi mingil põhjusel ära olin põlanud, poksikinnaste taolised kindad ja mõistlikus koguses õuna, kartulit ning õunamahla.

Samuti sai kelguga puid esikusse vedada ning arutada ajaloo, poliitika, olme ning mälestuste üle. Ja tummist maasööki ja küpsisetorti sai, ja suitsu sai nii palju teha, et krõbises.

Ja “Sõda ja rahu” lugesin. Neljandat osa. Ennem olin ma lugenud teist. Veel varem olin ma üritanud esimesest peale hakata, aga mingil põhjusel ei tundunud numeroloogiaga tegelev Pierre, kes üritab end veenda, et just tema peaks tapma Napoleoni, mulle piisavalt huvitav, ja sinnapaika ta jäi. Üldiselt on hea raamat, ma ei tea, kas nad tänapäeval teda kohustuslikus korras annavad. Kohustuslikkus teeks sellele palju halba. Lahingukirjeldused on normaalsed ja mõistetavad, Tolstoi ajaloofilosoofia on mõnus, tegelased on usutavad ning meeldejäävad. Tõin ta ära linna, võib-olla loen kogu täiega läbi, võib-olla määrin Arksile pähe, Arks kunagi ei loe, mistõttu ma ei küsi seda talt kunagi tagasi, kodanikukohus on täidetud ja kõik on rõõmsad.

Samuti mõtlesin üsna palju mingi artikli peale, kus ma loetleksin kurjuse vastu võitlemise viise. Ma ei tea, kas ma kirjutan selle kunagi. Samuti tekkis mul üks *väga* huvitav küsimus laiale ringile. Here goes:

KUI VÕIMALIK OLEKS VÄLJA TÖÖTADA DIGITAALSET RAHASÜSTEEMI, MIS EI NÕUA PANGA OSALUST?

Selles suhtes et, ei peaks ju olema nii, et su raha on panga käes ja see teeb sellega mingisuguseid tehinguid, kui sa ei taha. Samuti on pedelik, et võimustruktuur sunnib sind olema panga klient ja aktsiaturul osalema. Mõte ületab mõneti ja poliitilist paremat ja vasakut, kas ei ole mitte niimoodi, et parempoolne rahvas tahtis hädasti ise vaadata, mida nad oma rahaga teevad?

Samuti tuhnisin ma mälupulgaga kohapealses reliktarvutis, mis oli õndsatel aegadel Muudlumi vanas kohas. Seda, mida ma sealt otsisin (Roberti “Liblikate krematooriumit”) ma ei leidnud, kuid mida ma ei otsinud (vanu pilte, skännitud sikerdisi, tekstifaile, sorteerimata Neubautenit ja draakonite ja lahedate asjadega vanu mängusid) oli seal küllaga. Something to give to the people, yo!Ja siis ma mängisin tüdrukuga Arkham Korrorit ja viisin ta soome kelguga sõitma. Soome kelkusid peaks olema rohkem, kuna need on kõvad. Arkham Korror on suhteliselt normaalne. It is an award-winning board game based on nazi Lofecraft’s and his homeboys’ Cthulhu mythos.

Kassidest ma ei viitsi praegu rääkida, kuigi kassidest oleks rääkida küll. Ma arvan, et ma võiks mitu head tundi igasugustest kuradima kassidest rääkida.

Ja linna jõudes oli mu džäss viimaks kohale jõudnud. Kolm kassetti ja üks vinüül, imekaunite MS Paintis disainitud ümbristega ja sõnadevoldikutega, kus sees on sürrealistlik luule. Kogu The Poison Cabineti diskograafia, no less. Ma täna seda kuulama hakkan.

Siit järgneb loogiliselt veel üks laia ringi küsimus: Kuidas ma kasseti- ja vinüülimeediat digitaliseerin? Kas ma saan seda sinu juures teha? Kas sa tead kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks kuradima vinüülimängija? Kas ta seda millegipärast mulle ei taha anda?

Hakkan nüüd lugemispäevikut pidama, valetas ta. Endale ja teistele rõõmuks. Jääb meelde, mis seal oli, paneb võib-olla teose üle mõtlema, soovitab teistelegi kõiki neid vahvaid raamatuid, mida ma nii suures koguses loen.

Päris elus ei ole muidugi niimoodi. Ma ei võta oma eluga midagi ette ja ma ei viitsi oma blogisse kirjutada. Umbes lõdvalt võttes viimane kuu aega mängisin ma Dragon Age: Originsi. Ja tegin muid asju. Nüüd-kohe-varsti sõidan ma maale ebaselgeid asju tegema ja ilmselt tikkima. Ma ei kirjuta siia ilmselt kunagi enam.

J. Fraisi “Mehed maa-aluselt mandrilt” andis mulle ema Mudlum. See on Loomingu Raamatukogu raamat. Kirjaniku esimene. Esmatrükk aastal 77, tšehhi keeles siis. Eesti keeles 1982. Mudlum oskab raamatuid soovitada.

Raamat meeldib mulle väga. Tegevus toimub läbi peategelase silmade, kes on autobiograafiliste omadustega ja paistab silma oma ebatavalise sümpaatsuse ning kõvadusega. Raamatu põhiline võlu on selles, kui ÕUJEE! see tüüp on. Ta liigub ringi pideva kõrge enesehinnangu pilves.  See võiks paljudel puhkudel närvidele käia, aga see ei käi, sest tal on sellele kõrgele enesehinnangule õigus. Ta on kõva. Ja tema enesehinnang tugevdab tema kõvadust. Ta oleks vähem kõva, kui ta käiks ringi ja mõtleks “olen ma nüüd siis kõva, või ei ole? ma kardan, et ma ei ole piisavalt kõva, kes küll ütleks mulle, kui KÕVA ma olen?” Kui ma kirjutaksin sellest raamatust esseed või kirjandit, kus ma pean välja tooma “peamõtte” ja tegema “lõpetuse”, siis ma arvan, et seda aspekti võiks moraalina kasutada. Vaevalt, et selle eest mingeid kõrgeid punkte kukuks, though.

Karakteri kõvadus on tehtud põhiliselt sellest, et ta suudab olla ilmeksimatult väga ürg-arhetüüpiliselt mehelik, mõjumata sealjuures värdjalikult või naeruväärselt, ning et ta suudab olla pidevalt rajupoeetiline, olemata seepärast mittetõsiseltvõetav või mehu. Mis asi suudab neid kahte asja korraga? Ta saab tüdrukutega hästi, ta ei anna nende tujudele järele, nad jätavad ta, ta ei heitu sellest.Ta alustab raamatut sellega, et ta pühendab selle oma kaevandusšahtile ja ütleb, et ta unistab tüdrukust, kellel on tormilinnu laup, ja et temal on samasugune laup.

See on muidugi minu interpretatsioon. Kui sa hindad raamatute tegelasi ainult ja põhiliselt selle järgi, kuidas nad tüdrukutega käituvad, ja paned ennast selle tüdruku rolli seal, ja oled tüdruk, siis sa võid leida, et tegemist on ühe armetu värdja türbliga, kes teeb kõik, et enda ja teiste inimeste elusid untsu keerata. See on muidugi vale interpretatsioon, aga selle võimaluse olemasolu teeb karakteri ainult täielikumaks ja magusamaks, sarnaselt sellega, kuidas revolutsioonikangelast võib ka mõrtsukast koletisena vaadata.

Taust: Peategelane on söekaevur. Mitte Zola õnnetu alatoidetud söekaevur, vaid Tšehhoslovakkia RV õnnelik söekaevur, kes valis oma elukutseks kõikidest võimalikest valikutest just söe kaevamise. Talle meeldib piikvasaraga töötada. Kui tema ja ta sõbrad varingu alla jäävad, siis see ei ole mitte “another example of man’s injustice to man” ega “varjatud kriitika viletsate töötingimuste vastu”, vaid “A Heroic Accident for Heroic Men”. Söekaevurlus, muide, ei ole üldiselt heroiseeritud ala – tüdrukud ja tehasedirektorist isa leiaksid, et paslikum, normaalsem ning õnnestunum oleks olla luuletaja, kantseleiametnik või  muu sotsiaalset prestiiži eviv ala. Ta ei valuta südant, koolid ei ole tema jaoks, ta mõtleb, et ta kirjutab kunagi raamatu, selle pärast ka ta liialt ei muretse.

Lõpetuseks eepiline pisidetail: Kaevurite silmalaud on mustad. See tuleb sellest, et söetolm jääb laugudele. Mujalt saab selle maha pesta, aga ainult idioot paneks seepi silma, et lauge pesta, nii et see kinnitub aja jooksul üha rohkem. Noorkaevurite silmalaud aga on ainult hallid, nii et nad teevad oma silmad tähtsamate pidude puhuks põletatud korgiga mustaks, et rohkem kaevurid olla.

Ma annan sellele raamatule kümnest punktist kümme. Mine leia, laena, osta ja varasta see endale. Ma ei ole kunagi nii detailset revüüd kirjutanud. Ega nii pikka.