RM

01/07/2015

Või istuski akna all igakulusel tugitoolil elutundisid, dešifreerides pakase tähti klaasruudel, eristas üksikuid jooni, otsis mõtet ta maalile. Külm, hämar, ükskõikne taevas nii kõrgel; aju külma hangumas, mõtted värisesid sooja ootel ajusopis. Kuid lebamine polnud talle mitte puhtaks lamamiseks, ikka tundis nagu pinguldet loobumist millestki, rahuldamattust. Iga meeltele anduvat ajamomenti oli tajund ta nagu sihiga, nagu täiendaks ta mingit korjangut. Kunagi ei näind ta hetke eritlevat vabalt, ta enese pärast ei tõstnud ta teda esile.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: