Ma-ma-ma-maa

01/24/2015

Ning pisukene maaribakene, mis kandis enesel mõningaid üle saja elumaju, mahutades neisse oma mõni tuhat elanikku, oli igav ja loid, kuhu sattus elama Ellu. Hoolimata žestiga oli visat see maakohakene maailma keskpaigast eemale, kukkudes soo- ning rabamaile, mis olid sellele iseriigile piirideks. Kiduraks jäid sinna ajud, ängistus hingamine tiisikushaigeks, inimlapsed põdesid batsillusi ju emaihus. Ei sündind sinna vist ühtki terveajulist inimhinge, ei rebind neist soopiirest läbi kaugemale säält ükski mõtteküllusest pakatav põikpää. Soine maa ei sünnitavat geeniusi, nagu teada uurimusmeeste kaudu. Kiratsesid ning viratsesid sääl inimeste pjad ja tütred, toppides oma ahtasse ajumahusse seda muile kitsaks tunduvat ilmavaadet.

Kõik tundus sääl nagu kogemata, iga asi püüaks sellega oma olemasolu nagu vabandada. Kogemata näis kandvat see maapind sääl virilat vilja: see polnud ta õige ülesanne, kutse, ta oli vaid kohustetäitja. Nagu kogemata olid sattund need hädised ajud siin inimpäädesse, sellest nende tulemusedki huvivaesed ning loiud.

Ei tea, mis oleks kõlvand selle maapinna õigeks ülesandeks. Miks pidi ta saama aga inimesi kandvaks pinnaks, kuhu ehiteti puuonnikesi, üksteist viltusist seintest võõristades, kuhu peitma pugesid elanikud oma ahtrate ajude mõttekääbuseid ning kuhu tõttasid unistama vanule klaveriklahvele. Oleks ometigi olnud ta võimas sünnitama midagi jõulist ning algupärast, olgu hääd või halba, ainult jõulist. Kuid jõulised mõtted algupärasuse pitseriga põgenesid seda kääbusajude peljulinna.

Siin näis kujuta aegki omavat nähtavust ning kuuldavust. Aeg ronis siin oma ainsat mõõtu suurtes puukingades. Silmad jäid ilmetuks sest alalisest piirat tühjuse tunnistamisest ning polnud midagi ilmestamas näojooni.

Ellu seisatas vahel sammu neil auklikel tänavail ning vaatas nende komistavate kõndijate eneseusklikke nägusid, nende virilaid naerujooni suunurgis. Eneseuhkus tõstis pääd nende ajudes. Nende silmad olid elu suuruse kohta juba sündind lühinägised: see pisukeste pinnalapikeste pinguldet vaatlemine, need pisiksed piirjooned olid muutnud nad esivanemailt juba niisuguseiks. Need näojooned olid virilad ja väiklased, olid kängund kasvus, sest nende arengu lõpuleviijaiks polnud elu ega andeid. Mis oleks võindki ses ümbruses idustada suurjoonseid mõtteid, mis oleks annud jõudu neid ilmale tuua, mis tuge neile kasvada. See ilm oli vaid selleks, et konstateerida fakti.

Nii olnud see siin, nii jääbki see siia, see kääbussaar keset soid, kus kõndimas kääbusajud enese kõrkuse usklikel karkudel, lüües oma töntside sõrmedega klaveriklahve ning näidates huulte vahelt armetuid naeruhambaid.

Kiratsesid sääl sooõhus ihuigerikud, hallitasid sinna hingehuvid.

Reed Morn, “Andekas parasiit”, 1927

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: