ART IS A HOLE IN THE WORLD #5a: THEY WENT IN THE NIGHT

[joodiku häälega mõmisedes kaks esimest salmi Vennaskonna laulust “17 kevadist hetke”]

Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
See teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
Neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.

Ja igal neist eri kõla on, oma laul –
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.sõn.: R. Rozhdestvenski, tlk. A. Otto.

…nad läksid öös

…Nad läksid öös, kui Maailm oli pime.
Ees lõõmas rinne, kõikjal hiilis surm.
Neilt võeti armastatud tüdrukute hurm,
sai neile hauaks kaevik, laas või nurm,
kuid ellujäänud läksid elu nimel.

Nad murdsid öö, mis inimkonda muljus.
Aeg mälestab neid langetatud päi.
Jäi nendest meile päranduseks uljus
ja elurõõm kui sööstva troika kuljus
ja vabadus ja õiglus meile jäid…

Kuid sina praegu aralt kõnnid mööda,
kui kuskilt baarist tuigub räme laul
või välgatab kasteedi ülbe raud…
Tea: kuigi inimest seal maha just ei lööda –
kas seal ei mõrva keegi meie au?

Sa lähed mööda, siis kui tsehhis meister
pool võõrast palgast oma tasku lõi.
Sa lähed mööda, mõeldes: mis mul teistest,
ja õlgu kehitad (mis mina teha võin!) –
just, kuigi sinule ei kuulu nende võim.

Sa lähed mööda siis, kui juttu ausat
peab riigipooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: “Igandite saast…”

Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid.
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…

On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed.

sõnad: Arvi Siig, modifitseerinud Tõnu Trubetsky

[mumbling in a drunken voice, the first two stanzas of the Brotherhood song “17 moments of spring”]

Never think that one second is trivial
It can give another direction to your travel
You hear whining as from bullets in the head
From those moments, from those moments, from those moments

And each of them has a different tone, different song –
one minute full of joy, other so worryful.
Once an eyeblink brings shame, another honour again
one disappears in the fog, some moments never die.

lyrics by R. Rozhdestvenski, translated to Estonian by. A. Otto. and then to English by Martin Luiga

… they went in the night

…They went in the night, when the World was dark,
Facing them, a battlefront, death lurking everywhere.
The charms of their beloved taken from them,
a trench, woods or a field to be their grave,
but the survivors went in the name of life.

They broke the night which was crushing humanity.
Time will remember them with bowed head.
From them, we inherited daring
and the joy of life like the rattle of a speeding troika,
and freedom, and justice were left to us…

But you right now pass by cowardly,
when a rude song sounds at a bar somewhere
or the arrogant flash of iron knuckles shines
You should know: although it’s not like a person is being killed there
ain’t someone murdering our honour there?

You go by when a master in a workshop
takes half of another’s wage for himself.
You go by, thinking: what do I have to do with others,
and shrug: (what can I do!)
indeed, although their power does not belong to you.

You go by, when somebody thinks
that honest talk means supporting the state,
and helpfully, even kneelingly
a modern upstart lies in front of him, thanking,
and you stupidly repeat: “Backward scum…”

Our time is quiet. Quietly, we toil for bread.
Really, friend, is that truly all?…

There is a book in the pocket. It’s cover reads ‘Bakunin’. –
We were trusted to protect his idea.

Lyrics by Arvi Siig, modified by Tõnu Trubetsky