Märkmeid ühe kirjastuse tegevusest kriisiajal
Tol udusel ja väga rõskel novembrihommikul, kui kahvatud tänavalambid heitsid oma igikestvat kollakasnukrat valgust kaugusse kaduvale puiesteele hingas 30-aastane Saskia Rattenhuber, kirjastuse Carpe Diem Now vanemanalüütik siiski kergendatult. Peatussevuranud tuttuus ja säravvalge liinibuss lõhnas vaid kerge antiseptiku ning tõrvashampooni meenutava mingi tundmatu puhastusaine järele, ei haisenud eluheidikute ja muiduringitolgendajate tavalistest jääkaroomidest nagu tavaliselt. Kuna buss oli inimtühi, või peaaegu, eespool otse juhikabiini taga istusid 2 gümnasisti, mõlemad heledates maskides, poiss ja tüdruk, ei hakanud Saskia mantlitaskust kriipivmustast siidist assasiinimaski a la Hassan Sabbah Ismaeliitide Naisharu Komando välja koukima. See must assasiinimask oli viimane moeröögatus, mida oli talle soovitanud preili Esther kinost Pynchon-Rex kes seda kohvikus õhtuti töötades pidevalt kandis, ilmselt tundis ta sellest maskist lausa fetishistliku naudingut ja see oli seotud tema sügavate fantaasiatega.Videodrome. Kes teab. Panen selle ette siis, kui Südalinnale lähenedes rohkem rahvast peale tuleb, mõlgutas Saskia. Ega keegi ei sundinud maske kandma, isegi eriüksusel Okas polnud niisugust võimu. Ühel õhtul nad sisenesid bussi, punkprozhektoritega Heckler&Kochid rinnal, aga nad otsisid väidetavalt siinkandis end varjavat seeriamõrvarit. Hirm. 18 uut surnud tänaööse.
Saskia sättis end mugavamalt istuma, lükkas hallikasroheka talvemantli kapuutsi peast, võttis ka koheva villasest mütsi ära ja nautis oma imeilusaid Lucascranachi pühakatariina juukseid, tal oli tüüpiline tohutute hallide silmadega 16.sajandi saksa kõrgrenesanssi pühakunägu, väga intensiivne ja lummav. Baltisakslane mis baltisakslane. Tüdruk kohvriga täis okultistliku kirjandust. Viimane pilguheit kodumaale. Ees ootas kõrge trapp , mida mööda inimesed jääd trotsides ja pidevalt kaitsejõudude või õigemini luftwaffe naisteenistujate abikätt vajades ja oma hiiglaslike pilgenipungil kohvreid sikutades ikka ülespoole ronisid. General Steuben. Danzigi laht. Öö. 10 ii 1945. Saskia nägi seda kõike vahel unes, viimasel ajal üsna tihti. Mälestus eelmisest elust.
Nii. Ongi raudteeviadukt ja Klaasplaza. Sülearvuti avab ta alles toimetuses. Uudiseid ei loe. 1500 infektsiooni päevas. Büroo, kirjastuse toimetus on ilmselt inimtühi, isegi lühinägelik, alati hingeldav ja higistav Lauri, läbi ja läbi angloamerikaan, Amherstis õppinud ja puha, ei tule täna….proua Avila on niikuinii kodusel ravil. Juba kaks nädalat. Haiguspuhkus. Määramata ajaks.
Saskia võiks praegu kodus istuda piparmünditeed juua, Cocteau Twinsi kuulata, mediteerida ja Robin Hoodi lustakaid seiklusi poisile ette lugeda. Tema poisu on tark nagu paavst, kuigi alles viieaastane! Ta oli tema üle väga uhke, tulevane astroloog ja maag. Loodetavasti.
Asi oli selles Reuna Dhelmi natuke kummalises ja isegi murettekitavas sõnumis, mingites veidrates paberites, mida ei tohi skännida ega Saskiale otse koju saata. Ta peab neid oma silmaga lugema. Ja esialgse hinnangu andma. Ta ei olnud Reuna Dhelmi kunagi näinud, aga ta teadis, et tema saadetisi tuleb alati tõsiselt võtta. Need on saadetud Saskia kontorisse kiirkulleriga. Airbus mis lendas üle Jan Mayeni maa ja tõi miljon uut maski ja hulgaliselt kaitseülikondi. Eglinist.
Peaaegu inimtühi ultramelanhoolne Südalinn, mille neoontuled ja kõrgusesse sööstev klaas viitasid lähenevale katastroofile.Kaugemal tänavanurgas vilkuritega politseiauto. Mitte kedagi pole näha. Pöörduks, lähed sisse, tuvastad end ja sisened lifti. Isegi letitagune valvur oli kuhugi kadunud, kuigi tema mundrikuub oli heidetud üle kõrge seljatoega nahktooli.
Eriti siis kui toimetuses ei viibinud kedagi, armastas Saskia teha midagi, mida ta endamisi nimetas obeliskirituaaliks. Siin ei olnud suurt riidekappi riidenagidega nagu vanamoodsates karlburmani stiilis kodudes, mille värve ja lõhnu oli talle tutvustanud tema harrastusfotograafist sõbranna Esther, kes üle kõige armastas rohelist teed ja kauge rongi mürinat, vaid valgustusposti või antenni meenutav metallist riidevarn, kuhu toimetuserahvas oma mantlid ja joped riputas. Praegu kõrgus see moodsa disaini verstapost nagu obelisk kesk tühja büroomaailma.
Saskia võttis mantli seljast ja riputas selle varna, keris pika villase kõigis vikerkaarevärvides sillerdava salli lahti ja heitis selle edevalt muiates mantlile peale, nii et salli üks ots puudutas paksu vaibaga kaetud põrandat. Siis tiris ta nauditava aeglusega pikad helepruunid, veidi ülepõlve ja olematu kontsaga nahksaapad jalast ja sättis need nagu kaks kõrget kaksiktorni riidevarna alla otse mantli kõrvale. Siis astus sukapäkkade välkudes veidi eemale ja imetles omaloodud kompositsiooni. Selle nimi oli Ghostwriter on the road. Tööpäev inimtühjas toimetuses võis alata, oli 30.november YXYX.
Kohvimasina rõõmsa mulksumise saatel lõikas Saskia lahti mahuka A4 tumepruuni ümbriku, ja järjestas koopiamasina trükivärvist lõhnavad dokumendid oma töölauale, liigutas mõnuga veidi niiskeid sukavarbaid (huvitav, kas keegi mulle kunagi järsku veidi jalamassaazhi ka teeb?! Peale Estheri polnud talle seda keegi kunagi teinud) ja asus pabereid uurima.
GOSPEL NUMBER ÜKS (miks sihuke piibellik, uustestamentlik nimi? see on ju kontoridokument, süvateenistuste tavaline krüptiline või vähemkrüptiline memo)
Oskar Virsik. 1912-1963? Oli Virginia Kivisöekompanii Balti laua kontakt nime all METROLOG, hariduselt elektriinsener ja mereväelane, teenis allveelaeval, kus pärast 1940.aasta ülevõtmist saadeti erru ja töötas mäetööstuses, edastas andmeid kaevanduste ja raudteede kohta, samuti rajatavast U-vabrikust mererannikul. . Hiljem katlakütja ja valvur Püha Olavi koguduses. Ühes viimases sõnumis, mis pärineb aastast 1959 või 1960, väitis et Olavi koguduse hoovimajas , mis asub otse kiriku kõrval, varjab end keegi veider tegelane, keda ta nimetas Luciferi viitsekuberneriks (teises sõnumis aga mainis nime Caligastia), keda saadab suur üleni sätendav või kiirgav sinirebane (?).
Too tegelane osalenud kunagi mingis nurjunud võimupöördes, mis leidis aset umbes 200 000 aastat tagasi (?????), ning pärast selle nurjumist olevat too tegelane lõpuks varju leidnud linna peakiriku hoovimajas, elavat seal alates 14.sajandist (?). Ta on vaimolend, kes varjab end Kõrgema Korruse kohtumõistmise eest. Ta on hariduselt alkeemik, kes on spetsialiseerunud LOOTESESISESTELE SOOVAHETUSE OPERATSIOONIDELE (????), ta võib veel sündimata olendi sugu muuta, kui vaja. Transmutatsiooni insener administraatori õigustes.
(See on ju võimatu, tahtis Saskia peaaegu karjatada, pean endale veel kangema kohvi tegema)
Pärast kahte väga veidrat sõnumit olevat Oskar Virsik alias Balti laua kontakt METROLOG toimetatud vaimuhaiglasse, tema täpne surmaaeg on teadmata.
Tema kaks viimast sõnumit arhiveeriti desinformatsiooni lahtrisse.
Teine koopia ehk siis GOSPEL NUMBER KAKS oli hoopis kummaline, väga ähmane millimeeterpaberile kantud ähmased, peaaegu loetamatud sakilised jooned, lõpmatu joontemuster, üksikud ülesvõtted tohutupikast (meeter? tuhat meetrit? Miljon meetrit?!) millimeeterpaberist, nagu lõputu lint. Nagu EEG machine väljatrükk või südamerütmianduri üleskirjutus. Või Challengeri must kast. Tont teab. Mina ei ole ju Richard Feynman, mida ma sellega peale küll hakkan? Nendele üliveidratele jäädvustustele lisatud kaaskirjas seisis, et see on kellegi (aga kelle?) AUTOMAATKELLA STENOGRAMM, mis katvat ajavahemikku 9 ii 1984 kuni 28 vi 1989. Programm CORONAPHORA. Mida ei eksisteeri. Komisjoni otsusel kõik toimingud ja jälgimine lõpetatud. Käsk kõik materjalid hävitada. Loetud ebaõnnestunud katseks. Aga mille? ei saanud Saskia mitte mõhkugi aru. Saskia sirvis tusasel ilmel oma imekauneid saksa kõrgpühaku juukseid ühtelugu siludes ja suurest mummulisest tassist (Estheri toodud sünnipäevakink) kohvi rüübates neid ülesvõtteid. Täiesti enigmaatiline krüptoloogia, nagu Aafrikaäärne raamatukogu, kuhu pääses sisse HOBUSE KOLMAS kaudu. Ühele koopiale oli märgitud täpne daatum: esmaspäev, 4.juuni 1984. Allajoonitud kellaaeg: 0224PM ZULU. NULLPUNKT. Kõik, mis on enne seda, on MIINUSAEG. Kõik mis on siit edasi on PLUSSAEG. Nagu maailm või universum enne loomist (millest ei teata MITTE MIDAGI) ja pärast loomist. Kümme astmes miinus nelikümmend kolm sekundit, või midagi nii. Saskiale meenus raamat pealkirjaga Big Bang. Issand ole mulle armuline, küll on mulle alles jaburus saadetud! Saskia tiris teise kontoritooli endale lähemale ja sirutas õhukestes mustades sukkades jalad mõnuga välja, ise naeru kihistades ja varbaid liigutades mõtles koju jäänud villastele sokkidele, nendes pilkupüüdvates nahksaabastes, mis nüüd kuulusid salapärasele Ghostwriterile, kippusid jalad külmetama ja niiskeks tõmbuma. Hüva, järgmine kord võtame arvesse…
GOSPEL NUMBER KOLM
Eriüksuse Okas seersandi Punane Kikas mitteametlik tunnistus, mille ta andis tema juurde saadetud Eriesindajale, kes küsitles teda 2002.aasta mais mahajäetud Z-vabriku ehk kunagise Pulp Factory territooriumil toimunud politseioperatsiooni kohta. PSÜHHOSOMAATILISELT ON SEE MADELEINE VEE, nagu KARIKAS………(politsei läks otsima kahte tegelast, Kirovetsi ja tema käealust Refigeratorit, kes oli ühtlasi kripo nn allikas, lisaks olid need poepidajate kaebused, kuna anarhistid, kes nimetasid ennast romantiliselt PLANTAGENETIDEKS ehk siis vabrikuvaremete püsielanikud ja nende poolt sooritatavad turneed olid ületanud igasuguse piiri)…..aga see mahajäetud vabriku lõplikult kinniajamata kollektori lõhn oli nagu tolle kuueaastase tüdruku nahktagi lõhn peale tugevat vihma…..Issand, kas see on mingi ametlik aruanne, uh, nagu automaatkirjutus Ultramelanhooli esinemisest Rock Cafes….mõtiskles Saskia, tema hämmeldus ainult kasvas sellest üha kummalisemaks, isegi veidi hirmutavaks muunduvast tekstist….ja siis tundis ta järsku….ESTHERIL ON JÄLLE PUNASE LÕNGA PÄEV…..Mina istun siin inimtühjas büroos ja loen neid veidraid pabereid ning järsku kukun Estheri sensooriumisse, uh, minu ESP on ikka väga sügav?!
Kriipiv sügavmust assasiinimask pani Estheri vaikselt hingeldama, selles kerges lämbumistundes oli samas midagi erutavat, nagu kaugusest lähenev hiidlaine, mis Lissaboni rannikule jõudes muundub kõikepurustavaks kaoseks….See algas kergest õhupuudusest ja pakitsevast tundest, et on vaja alla kempsu minna, tema peene käsivarre ümber keritu tulipunane villane lõng viitas põhjusele….Õhupuudus oli muidugi üks erutuse allikas…film oli just alanud ja Esther võinuks taharuumi minna ning maski ära võtta, oeh, ma ei pea siin kohvikus nagu warrant officer punast nuppu valvates iga minut passima….Aga need taevasinised steriilsed üliõhukesest lateksist kindad….assasiinimaski näkkulõikuv must ja need kindad nagu kutsusid teda…midagi suisa meeletut tegema…midagi, mida ta polnud seni julgenud teha, eriti veel siin, oma töökohas, kino Pynchon-Rex kohvikus……..Esther võttis cohvicumi salasahtlist skalpelli ja tegi paremasse peopessa peenikese sisselõike, mitte sügava, aga lihtsalt pika väga peene punase triiibu põiki üle tema peopesamustri, Nasca maandumismärgid UFOdele kauges Tshiili kõrbes….Siis, pärast sisselõiget, tõmbas ta need kindad kätte , veritsev peopesa kadus lateksi varju ja Esther sammus maski ära võtmata kolm korrust mööda laiu hämaraid treppe mööda alla kempsu, kus oli veelgi pimedam ja süngem, Kultuur-2, kogu see maja hingas Suure Vedurijuhi hilisaastate impeeriumistiilis…..Alla minnes hiidlaine tunne süvenes, õhupuudus, kiirenenud hingamisrütm ja järjest niiskemaks tõmbuv mask, tihenev hämarus ja veritsev peopesa, mida varjas taevasinine lateks….Esther tundis, kuidas tema parema käe kinnas tõmbus verest seestpoolt kleepjaks ja just see tunne tekitas temas järjest läheneva hiidlaine eufooria…. uskumatu, et ta selle alles nüüd avastas, oma kolme aasta eest ilmunud romaanis kirjeldas ta kahe sugulashinge teineteisesse põimumist käsivarde lõikamise kaudu, aga see polnud päris see….
Kempsus sukkpükse allapoole tirides tundis ta, et hiidlaine on ta kohe-kohe kätte saamas, ta kasutas paremat kätt et veritsust veelgi suurendada….kui pilt kaob, siis on ekraan täis miljardeid tantsivaid lumehelbeid….TELL ME SOMETHING GIRL, ARE YOU HAPPY IN THIS MODERN WORLD…? kostus triljon korrust kõrgemalt….Esther, tema punased tennised, lillad sukkpüksid, hall villane sviiter ja universumi üksindus …kolm esimest minutit….
AND HARD TIMES I FEAR MYSELF…..Hiidlaine sai Estheri kätte. Jõudis pärale. Kempsus oli peegel, Esther jättis sukkpüksid üles tõmbamata, selleks polnud enam aega ja sikutas sisseimbunud verest nõretava kinda (haav oli ikka tunduvalt sügavam, kui ta esialgu sisselõiget tehes oli arvestanud) käest, kinda viskas ta kempsupotti ja surus peopesa vastu peegli külma klaasi…Olgu õnnistatud Püha Lucia, Luciferi õde, Sinu tahtmine sündigu, ma olen igavesti Sinu ustavaim ümmardaja……Klaas vastas: PEEGEL LOODI SIIS, KUI URANTIAL SÜNDIS ESIMENE LOHE. OLE TUBLI, ESTHER!
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Saskia ärkas. Ta jalad olid kontoritoolilt alla libisenud ja kaevusid vaipa, otsekui püüdes tuge leida, sest teda tabanud löök, mille tõeline allikas jäigi teadmata oleks ta peaaegu põrandale paisanud. Kohv oli jahtunud. Jaa, oli alles uni! Nii. Nõndaks. mis siis herr Punane Kikas väitis. Tavapärane värk, nagu ikka. Perimeeter suleti, vabrikuvaremed kammiti läbi, noored Plantagenetid koguti kokku , neid kokku umbes kümme, noorim kuueaastane tüdruk, keda nad kutsusid isekeskis Karikaks, must nahktagi oli tollele tüdrukule liiga suur ja tema silmad olid väga kummalised, liiga kiirgavad või tugevad, isegi minu jaoks, kuigi ma olen näinud seda ja teist….Jaa, seda piitsavart meenutavat harrastusfotograafi, kes nende kambas nagu kroonik või kaplan kaasa tegi, mäletan hästi, tema ülirange ema oli ta oma korterist tänavale visanud, kuna ta tõi koju turneedelt omandatud kraami….enne varemetesse sattumist oli ta suviti elanud ema suvilas, üle kõige armastas ta moosi…..jäi vahele ja põgenes linna, siis leidis need maalilised varemed ja jäigi sinna. Tundus olevat andekas tüdruk. Nende elupaigaks oli endine mootoriruum, mille metallivargad olid aastate jooksul tühjaks tassinud. Ma mäletan et mahakoorduva krohviga kaetud seinale oli keegi spraiga joonistanud suure punase loosungi, hüüdlause või loitsu, kust mina pean teadma, mida see tähendab?! AD HER LUMEN. Rohkem pole mul midagi öelda. PS toda mustas nahktagis tüdrukut, kelle nimi oli vist Madeleine,nägin ma veel aastaid hiljem unes, ta tantsis paljajalu ja kandis ikka seda tema jaoks liiga suurt kuube ja ta tantsis tuhandetel valgetel tennisepallidel, nagu lumel, ma ei kujuta ette, millisest dimensioonist need tennisepallid pärit olid. Väga veider seltskond.
See kõik on siis ikkagi kuidagitviisi Estheriga seotud, ta on mulle nendest varasematest aastatest tegelikult väga vähe rääkinud, rohkem aiman ma kõike seda unenägude kaudu….Saskia avas külmiku, et midagi söödavat leida, sihukegi värk oli siia üles seatud, varem, enne kriisi ja viirust töötas kirjastus täie auruga, sisuliselt oli ka öövahetus, sest ilmus esoteerikaajakiri Current Crossroads. Kartulisalatit ja kaks singipirukat…väga hea…..hommikusele müslile lisaks…mul on siin veel pikk päev ees….
CHAINED LOVE LIFE BLOOD 